«Endla» teatri noor näitleja, algav kirjanik Asta Willmann pages nagu kümned tuhanded eestlased 1944. a. sügisel pealetungiva Punaarmee eest läände. Esimesed värsid võõrsil kajastavad pagulasmeeleolusid, kuid pessimismi neis peaaegu polegi, on uhket trotsi ja huumorimeelt, naiselikku visadust tulevikuvaates.
Sellesse väljaandesse on kogutud peamiselt Asta Willmanni tunde- ja looduslüürikat ning ballaade. Nende lausa filmilikult eredad karakterid, värvikas olustik, tõusvas pinges kujutatud tegevus asetab nad Marie Underi meistriteoste kõrvale.
Koguteose niminovell «Patu vili» on küllap Asta Willmanni jõulise kirjutamisande parimaid näiteid. Saagaliku suurejoonelisusega kujutatud põhjamaine loodus ja inimesed, kes elavad omaenese sisehääle järgi. Oma novellides toob kirjanik meisterlikult esile tegelaste varjatud loomuse, hinge sügavad tagamaad.