NB! Raamatus on Toronto väliseesti koguduse tempel.

«Jätsin auto katedraali kõrvale ja siis läksin trepist alla Jakobiinide väljakule. Sadas ikka veel kõvasti. Vihm ei olnud lakanud kordagi sest saadik, kui lahkusin Tours'ist, ja kõik, mis olin näinud mulle armsast maastikust, oli route nationale'i läikiv pind, mida rütmiliselt lõikas tuuleklaasi pühkija üksluine õõtsumine.
Enne Le Mans'i jõudmist oli masendustunne, mis minus oli kasvanud viimase kahekümne nelja tunni kestel, intensiivistunud. See oli alati vältimatu puhkuse viimaste päevade kestel, ent sedapuhku tugevam kui iial varem. Olin teadlik, et aeg oli liiga kiiresti möödunud, mitte sellepärast, et päevad olid ületäidetud, vaid kuna ma polnud midagi saavutanud. Märkmed, mis olin kirjutanud järgneva sügise loengute jaoks, olid liiga õpetlaslikud, täpsed, tähtpäevadega ja tõikadega, mida pärastpoole tavatsesin markeeria keelde, mis pidi sädemeid lööma tähelepanematute üliõpilaste tuimadest arudest. Kuid isegi siis, kui köitsin nende loidu tähelepanu lühikeseks pooleks tunniks, - kui olin lõpetanud, siis teadsin, et see, mis ma neile olin rääkinud, ei omanud mingit väärtust, et olin andnud neile ainult ajaloolisi kujusid eredalt värvituina - vajakujusid, nukke, kes kõndisid uhkeldavalt läbi šaraadi.»