Viimase aastasaja ehk väljapaistvaima Soome kirjaniku akadeemik Paavo Haavikko väga mitmekülgse loomingu seas on ka mõned kõmu tekitanud ajalooraamatud. «Peakorter – Soome õukond» toob lugejani Haavikkole omaselt terava ja teravmeelse tõlgenduse Soome valikutest Teises maailmasõjas, sõjasündmustest ning suhetest Saksamaa, Nõukogude Liidu ja lääneriikidega.
Kõike seda vaadeldakse läbi ülemjuhataja marssal Gustaf Mannerheimi ja tema Mikkelis asunud peakorteri – soome keeli päämaja – rolli ja tegemiste. Autor kirjeldab nii otsest sõjategevust kui ka peakorteri igapäevast rutiini, sealseid koloriitseid tegelasi ja nende omavahelisi suhteid, kohati pingelisi vahekordi valitsusega Helsingis.
Lisaks askeetliku peakorteri maskuliinsele igapäevaelule on raamatus juttu ka sealsetest roogadest, napsist, naistest ja naljadest – ning pidulikest sündmustest, näiteks Hitleri ootamatust saabumisest Mannerheimi 75. sünnipäevale.
Soome õukonnaks hakati peakorterit kutsuma üleüldiselt austatud ja sõja-aastail riigis suurimat mõju omanud ülemjuhataja Mannerheimi isiku tõttu, aga ka seepärast, et Helsingis kiputi arvama, et sellal, kui isegi valitsus peab leppima sõjaaja normimajanduse menüüga, saab peakorter nautida lausa õukondlikke ande.
