Ta oli suur, ilus ja särtsakas mees; naised armastasid teda. Ta oli ka ustav kamraad ja lahe kolleeg, ning mehed hindasid teda. Tema südamliku naeratuse ja hea sõna peale tegid alamad kangelastegusid...
Niisiis oli ta kunagi lähivaates selline, see mees, kes valitses peaaegu 20 aastat Nõukogude Liitu, seega ka Eestit:
Leonid Brežnev, kellest räägiti palju anekdoote, kelle valitsemisajal pandi vähem vangi ja anti rohkem süüa. Hea kuningas?
«Peasekretäri vennatütre» omapära peitub peaaegu lapsemeelses avaluses ja üksikasjalikkuses, millega autor maalib pildi endast ning oma isast ja onust, Jakov ja Leonid Brežnevist. Nälg, viiruk ja ikoonid, KGB «energilised poisid», Kremli seltskonna orgiad ja võimuvõitlus, parteibosside mornid abielud, mida ei tohi lahutada. Ja keskel ikka kaks kannatavat meest, keda rõhub võimu - nad teavad isegi; et petturvõimu kuldne räpp.
Ljubov Brežneva, kasaka-atamanide kange lapselapselaps, ei jäta ütlemata ühtki kibedat sõna kommunismitsirkuse kohta ei oma lellele ega meile, lugejatele.
