Peeter Ulas on eesti kunstnik, kes elas aastatel 1934–2008. Ta kuulus 1960. aastate nn läbimurdepõlvkonda. Need kunstnikud pöörasid selja sotsialistlikule realsimile, eksperimenteerisid vormi ja graafiliste tehnikatega. Ulase looming oli sel ajal jõuliselt ekspressiivne, kuid kasutas ka ajastuomast dekoratiivset stilisatsiooni. Kümnendi lõpupoole jõudsid tema töödesse sürrealismi mõjutused. 1980. aastatel püüdis ta suuremõõtmelistes pehmelaki- ja akvatintaseeriates hõlmata looduse stiihilisi jõudude. Samuti alustas söejoonistusi mändidest, milles Ulast on võrreldud teise eesti kunsti loodustundliku klassiku Kristjan Rauaga. 21. sajandi alguse metsotinto- ja kuivnõelatehnikas trükitud abstraktsed teosed kujutavad endast väga omanäolist peatükki, mille kõrvale on meie kunstis raske midagi võrdväärset panna.

Mai Levin on kirjutanud peatükid: «Peeter Ulas joonistajana» ja «Peeter Ulase illustratsioonid» ning Vappu Thurlow: «Peeter Ulase graafika». Lisaks loomingu käsitlustele sisaldab raamat mälestusi kunstniku õelt Aime Ulaselt ja vennalt Tiit Ulaselt ning õpingukaaslaselt Herald Eelmalt. Monograafia lõpetavad erinevais muuseumides ja kogudes leiduva loomingu nimestikud; illustratsioonide ja raamatukujunduste nimestikud; on toodud ka kunstniku lühike biograafia ja bibliograafia. Reprodutseeritud on Peeter Ulase teoste paremik.