Kuidas ka Pia-Maret ei proovinud, polnud isa ja memme talle emast peaaegu midagi rääkinud. Muidu oli ju kõik hästi: tal oli maailma parim isa, Meelikaga olid nad kui sukk ja saabas ning kooliski olid asjad talutavad. Kui piinav kinnisidee emast välja arvata, tundus elu isegi igav. Kuni ühel päeval leidis ta midagi veidrat – imekauni käevõru, otse prügikonteinerist.

Nagu doominoefektis viis nüüd üks sündmus teiseni ning hakkas juhtuma kummalisi asju, ka temaga, Maretiga. Muidu pigem tagasihoidlikus kartlikus neius tõstis pead iseteadvus ja otsustavus.