Uhked värvikad õisikud, lopsakas kasvukuju, vastupidavus – pole ime, et pelargoonid (Pelargonium) on olnud lillesõprade suured lemmikud ja suvehaljastuses ääretult populaarsed. Õige hoolduse korral kingivad nad kasvatajale uskumatu õiemere, õitsevad lakkamatult kogu suve ning hääbuvad alles sügisel öökülmade saabudes.
Kuid enne külmi võib õitseva poti või ampli tõsta sisse valgusküllasesse kohta ja lasta tal edasi õilmitseda. Varemalt kasvatati pelargoone toataimena. Nii mõnelegi võib veel meenuda pildike lapsepõlvest, kui vanaema või vanatädi aknalauda kaunistasid potid kõrgekasvuliste õitsevate pelargoonidega.
20. sajandi lõpu poole hakkasid pelargoonid aga üha enam kasutust leidma suvelilledena, mida oli õierikkuse, pika õitseaja ja kerge hooldatavuse tõttu hea kasutada hooajataimena lillekastides, aiavaasides, amplites ja peenralgi. Viir- ja ripp-pelargoonidest on saanud asendamatud lõunapoolsete rõdude kaunistajad.
Aretajatele pakub see tänuväärne taim jätkuvalt suurt huvi ning aina lisandub uusi sorte ja sordirühmi. Rahvusvahelise registri andmetel on praegu teada üle 17 000 sordi, mille hulgas on nii liht- kui täidisõisi, mitmevärvilisi õisi, kirjusid lehti. Igal uuel hooajal üllatavad aretajad uute sortidega, mille välimusest ja värvikombinatsioonidest ei osatud mõne aasta eest veel unistadagi.
Meil on suvelilledena või aastaringse potitaimena levinud peamiselt ümarate lehtede ja püstise kasvukujuga viirpelargoonid, ripp-pelargoonid ehk luuderohulehised pelargoonid, suureõielised ehk inglise pelargoonid ja lõhnapelargoonid. Vähem tuntakse viirpelargooni põnevaid vorme (tähtpelargoon, sõrmpelargoon jt) ning ingelpelargoone. Sellest vihikust saabki täpsemalt teada, kes nad on ja kuidas neid kasvatada.
Silmarõõmu ja lõhnaelamusi imelistest pelargoonidest!
