Niikaua kui Penelop end mäletab, on ta juuksed olnud hallid nagu vanaemalgi. Sellega on ta ammu harjunud. Nagu ka sellega, et ta teab juba ette, mida ema talle järgmisel hetkel ütleb. Ja sellega, et tema sünnipäeval sajab alati vihma, aga kummalisel kombel ei tee see vihm märjaks. Ühel hommikul peeglisse vaadates aga näeb Penelop, et ta juuksed on äkki leekivpunased. Tüdruk tajub endas senitundmatut jõudu. Ta ei saa aru, mis temaga toimub, kuid punased juuksed tunduvad seiklusi nagu nõiaväel ligi tõmbavat…

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.