Autor jätkab peategelase Iia saatuse jutustamist hoopis uues ning temale saatuslikus situatsioonis. Kui eelmised köited olid tähelepandavad oma laia panoraamiga, siis käesolevas kontsentreerub jutustus rohkem oluliste tegelaste ümber. Sorav jutustamisviis ja elulised ning huvitavad detailid teevad selle raamatu kergesti ligipääsetavaks igale lugejale.

Ervin Tiedeberg astub kohvikuuksest tänavale ja vaatab aeglaselt ringi. Ta armastab noid veidi laisku ja leebeid hilissuve või varasügise õhtuid, pimedust ja tänavalaternaid, trammikellade helinat, autode sõidusurinat ning sihitult voogavat inimmassi kitsail ja kõverail südalinna tänavail. Ja ta armastab jätta kõike seda sammhaaval selja taha, kui lonkides tõuseb mäkke piki Komandandi tänavat, või segamatus üksinduses suundub läbi jaheda kangialuse Nunna tänava alguses Pika Jala otsal, ta armastab Patkuli treppide järsku tõusu ja linnaäärsete kauguste tagasihoidlikku lamedust, ta tunneb rahuldust vaadates alla punaseile telliskivikatuseile valgeks lubjatud viiluservadega, mis kuulekalt seisnud oma kohal läbi sajandite.