Tunnustatud Rootsi filmi- ja teatrilavastaja ning kirjaniku Ingmar Bergmani (14.07.1918 – 30.07.2007) perekonnasaaga koosneb kolmest romaanist.
«Hea tahe» (Den goda viljan, 1991) on autori isa ja ema kohtumise ja keerulise armastuse lugu aastaist 1909–1918, kuni Ingmar Bergmani enda sünnini.
Teine osa – «Pühapäevalapsed» (Söndagsbarn, 1993) kujutab 1926. aasta suve, nähtuna 8-aastase Ingmari (ehk Pu) silmade läbi, kuid jõuab ühes stseenis ka aastasse 1968, mil ta külastab oma surevat isa. Suhted isaga ja hiline lepituseotsimine ongi selle teose üheks kandvaks teljeks.
Kolmanda osa – «Erakõnelused» (Enskilda samtal, 1996) peategelane on ema ja põhiteemaks tema heitlemised väljapääsmatus armastuskolmnurgas. Aastatel 1925–1936 toimunud viies «erakõneluses» on Bergmani ema üheks osapooleks. Epiloog aga viib meid tagasi aastasse 1907, tema leeritamispäeva.
Kõigis kolmes teoses on kirjanik/lavastaja Bergmani kohalolek kogu aeg tuntav. Ta uurib ürikuid ja vanu fotosid, kommenteerib, ajab oma loominguvabaduse rõhutamiseks kaarte segamini, muudab nimesid, kuupäevi.
«Pühapäevalastes» on ema nimi Karin, emapoolse vanaema nimi Anna ja isa nimi Erik (nii oli see ka tegelikult). «Heas tahtes» ja «Erakõnelustes» on isa nimi Henrik, ema nimi Anna ja vanaema nimi Karin. Ja kui «Hea tahte» epiloogis tõdeb autor, et see on «tervikuna väljamõeldis», siis ei saa ka seda uskuda.
Mälestusteraamatus «
Laterna magica» (1987, eesti keeles 1989) võtab Bergman oma perekonnasaaga kokku järgmiste sõnadega: «Täie kindlusega näen üksnes seda, et meie perekonna inimestel jätkus head tahet, kuid sellega kaasnes katastroofiline pärandus: liigne nõudlikkus, must südametunnistus ja süütunne».
