Jaan Tangsoo romaan «Peremehed» kaardistab elu depressiivses väikelinnas. Kuid ei maksa arvata, nagu oleks siinne argipäev, ehkki tagasihoidlikum, kuidagi põhimõtteliselt teistsugune kui mõnes suurlinnas, säravas seltskonnas või kõrgel võimukoridorides. Ka siin möllavad inimlikud kired. Nii trööstitutes paneelelamutes kui ka uhketes eramutes. Ka siin on igaühel kanda mineviku koorem – raskem või kergem, kuidas kellelgi. Sellega võideldakse väga erineval moel – kes endasse tõmbudes, kes palgalise internetikommentaatorina sappi pritsides, kes viinast unustust otsides. Siiski pole inimlik hoolivus ja sõprus sellestki maailmast päriselt kadunud ning see annab lootust.