«Kui meil Eestis midagi hädasti tarvis on suurte kasvatajate vaimuküllusest, siis kõige pealt osa Pestalozzi hingest, milles elab kõige suurema kasvataja, Kristuse, võltsimata armastus. Rahvas, kes ihaldab luua omapärast kultuuri, ei suuda seda ülesannet täita ilma omakohase, iseseisva pedagoogikata. Kuid eesti rahvusliku pedagoogika rajamiseks peame kooli minema Pestalozzi juurde, nagu seal käinud preislased ja teised. Pestalozzi otsis abi oma le rahvale ja leidis seda ühtlasi kogu inimesesoole. Temaga ühes igatseda, aimata, tunda ja mõtelda – see on tee, millele peame astuma, et võiksid meil tõusta omad Pestalozzid, Froebelid, Arnoldid.»