Läksin elutuppa ja virutasin kirjutusmasina põrandale. See kukkus tuhmi mütsatusega maha. Ma ei suutnud uskuda, et Matt ja tädi Sid olid vandeseltslased. Mind oli reedetud ja häbistatud, kõigile näitamiseks välja pandud ja alandatud. Haarasin laualt klaasvaasi ja virutasin vastu tädi Sidi tiibklaverit. Lilled ja klaasikillud jäid kaanele pidama ning vesi tilkus klahvidele. Hakkasin plaane tegema. Esiteks pakin kohvrid, siis lähen tädi Sidi kooli, tulen tantsusammul kooriruumi ja karjun kõigi kuuldes: «Aja oma persekarvad maha!» Karjusin seda lauset harjutamise mõttes üha valjemini ja valjemini, tegin ukse lahti ja karjusin seda ka tänavale. Hetkeks täitis see mind rahuloluga. Kõik, kes mind tundsid, taipasid, et mu elu lõpeb katastroofiga - see oli täpselt naelapea pihta -, kuid ei teinud midagi minu hoiatamiseks. Nad seisid kõrval ja vaatasid pealt, kuidas ma vale tee valin. Nad vaatasid, kuidas ma alandatuna seda mööda marsin, ega võtnud peale õlale patsutamise midagi ette.