Kodus võetakse neid vastu tusaselt ja külmalt. Võib-olla sellepärast paistab talle ka isa teine naine õige inetu. Lastel, neid on kaks tüdrukut ja üks poiss, pole ka nii ilusaid musti silmi ja juukseid kui temal, ning Juuli tunneb kui üleolekutunnet, olgugi et poolõed ja isa uus naine teda pelgavad.
Aga meri on siin ilus. Oja lookleb kaldal kasvavas suures luhas ja kaugel pole muud näha kui ainult vete avarus.
Maganud öö kodus lakas oma linade vahel, ruttab ta järgmisel varahommikul maantee äärde möödasõitvat omnibussi ootama. Isa tuleb jälle kaasa, võõrasema ei usalda talle jumalagajätuks kättki anda.
Küll on tal sel sõidupäeval palju vaatamist. Ei oska nagu olla veel tervete seas. Pidi edasisõitvast omnibussist linnas maha jääma, kuid usaldas siiski sõiduaega küsida ja nii jõudis veel viimasel hetkel peale.
Sadamasse jõudnud ja seal koos teistega laeva oodates vallutab teda pöörane rõõm. Esmakordselt tunneb Juuli täie selgusega, et ta pole enam pidalitõbine. Tunneb ja usub ka ise seda. See on nii imelik, nii ilusasti imelik, et ta naeraks, kui teisi terveid poleks tähele panemas. Issand Jeesus, millin rõõm! Võid sõita, kuhu tahad, minna, kuhu tahad, keegi ei küsi, keegi ei sunni ega valva. Isegi taevas ta pea kohal oleks nagu avaramaks muutunud.
Vatkus olles Juuli rohkem umbkaudselt aimas raha väärtust, aga nüüd näeb, et kõike saab siiski ainult raha eest. Oleks vist päris halb, kui tal raha poleks, küllap oleks täna söömatagi jäänud. Nüüd on ta tänulik Triinule ja Vatku tervetele, kes talle seda siiski esialgseks piisavalt kaasa andsid.
Päikese loojangul asub laev teele. Juba lühikese tunni pärast on «Hiiumaa» ümber maaninade tiiru ära teinud ja Pihlaspää madala sadamakai külge köidetud.
Peatselt leiab Juuli üles kaupmees Vesiaia maja, oma uue kodu.