Svava Jakobsdóttir sündis 1930. aastal Islandi idaosas Neskaupstaduri linnakeses. Lapsepõlv möödus Kanadas, kodumaale pöördus perekond Teise maailmasõja puhkedes.
Kirjaniku esimene novellikogu «12 naist» ilmus 1965.a.
«Pidu ilumüüri ääres» kujutab grotesksete, puhuti fantastiliste olukordade kaudu nn. heaoluühiskonna võõrandunud mõttemaailma, tehes seda naise pilgu läbi ja näidates ühiskonna struktuurimuutustega kaasnevaid uusi, absurdsuseni väärastunud väärtussüsteeme. Jutustuste peategelased on Reykjaviki elanikud, enamasti naised, kes on alalistest kodustest toimetustest ja prestiižijahist mõtlemisvõime kaotanud; ilumüür, soome saun ja kardinad akende ees varjamaks väljavaadet - need tähendavad teistega samasugune olemist, sotsiobioloogilisest seisukohast suuremat ohutust, kohanemisvõimet, oskust olla niisama hall kui teised.
S. Jakobsdóttiri novellide maailm ei ole otseselt kuri, ta on lihtsalt provintslik ja väikekodanlik. Ka näiliselt julmas stseenis, kus lapsed saevad emal ajusid välja, ei ole tegelikult midagi julma - mängureeglite järgi on algusest peale selge, et emaga ei juhtu midagi halba. Kui mõtlemisvõime puudub, siis ei ole ju ka ajusid enam tarvis. Ja kogu selle ajuvabaduse keskel ei ole ju elu sugugi nii hull, et keegi peaks prügikastides sorima. Iga-aastasele 50-60%-lisele inflatsioonile vaatamata elavad islandlased suhteliselt jõukalt. Või nagu ütleb poeg isale novellis «Veksel ja rabapüü»: «Me ei ole vaesed. Meil lihtsalt pole raha.»
Tõlkija

Sisu:

Pidu ilumüüri ääres

Krabi, laulatus ja surm

Naelu toomas

Lastelugu

Väljavaade

Köök mõõdu järgi

Pildid

Naine ja peegel

Veksel ja rabapüü

Kui kraan kogemata lahti jäi

Saateks