Ühisel söömisel-joomisel oli keskaja inimese teadvuses sügav ühiskondlik, religioosne ja moraalne tähendus. Peolauda istujad pidid unustama vihavaenu ja olema sõbralikud. Pidulaud pidi alati olema kaetud rikkalikult, sest keskaja arusaamade järgi polnud midagi hinnatavamat peremehe heldekäelisusest – varandust ei tulnud mitte koguda, vaid kulutada. Rikkuse nautimise ülimaks tipuks oli oma vara raiskamine võimalikult rohkearvulises seltskonnas. Siiski elas keskajal suur osa inimestest sagedases alatoitumuses. Külluslik toidulaud, maitsev toit või võimalus iga päev kõht täis süüa – see polnud keskajal sugugi iseenesest mõistetav. Näljahäda sai reeglina alguse tavatutest ilmastiku- või loodusoludest, millele järgnes halb viljasaak ning toiduainete järsk kallinemine.

«Pidusöögist näljahädani» uurib keskaja Tallinna ajalugu argielu tasandilt. Täpsemalt on vaatluse all tolleaegsete tallinlaste toitumisolud ja -tavad, kuid raamat heidab valgust ka keskaja Liivimaa linnakultuurile laiemalt. Kõige selle kõrval on lugejal võimalus heita pilk ka keskaja köögikunsti. Muu hulgas on pildile püütud valik keskaegsete retseptide järgi valminud roogi, viimased suutis õpetuste ajastuomasest napisõnalisusest hoolimata pilkupüüdvaiks ja isuäratavaiks vormida restorani Olde Hansa peakokk Emmanuel Wille.