Öö läbi, õhtust hommikuni, oli valanud vihma nagu oavarrest. Maapind oli ligunenud pehmeks, puud, põõsad ja kõik rohuliblekesed olid kaelani märjad. Mõnes kohas metsa vahel heinamaal seisis vesi loikudena. Väike piibeleheneitsi, veel pisem kui kõik pöialpoisid ja päkapikumehed, põlvitas suurel kivil märjas rohus ja nuttis. Mispärast ta vaeseke nuttis? Vihm oli tema maja üle ujutanud. Nüüd kükitas ta siin külmal kivil ega teadnud, kuhu öömajale minna…

Raamat on ilmunud lasteraamatusarjas «Kuldne kodu» 1943. aastal.