Mirdza Bendrupe sündis 1910. aastal talupoja peres. Keskhariduse omandas kirjanik Riias. Kirjanduslikku tegevust alustas ta juba koolipõlves. Esimene luulekogu ilmus 1937. aastal.
Sõjajärgsel perioodil viljeles Bendrupe luulet, kuid hiljem ka proosat.
Autori viimaste proosaraamatute tegelasteks on rahutud murdeeas noored, kes otsivad oma teed. Autor nõuab peenetundelist suhtumist nende eluprobleemidesse.

Inimene on inimesele hädavajalik. Nõrgale on hädavajalik tugeva käe toetus, kuid mõnikord on nõrga inimese jõetus tugevale sama hinnaline, et ta tunnetaks oma jõudu, oma elu tähendust, ja et ta tunneks end kellelegi vajalikuna. Kas pole kinkija rõõm suurem ning puhtam kingisaaja rõõmust?
Surmavaimaks ohuks on üksilduse oht. Iga tee, mis viib eraklusse, kujuneb ummikteeks. Millised oleksidki erakluse välised või sisemised põhjused, on see alati traagiline.
Sest inimene on inimesele vajalik nagu elu ise.
Midagi sellest soovisin ma jutustada ka käesolevas teoses.
Mirdza Bendrupe