Kui mitu korda ma olen läinud tagasi sellele veeäärsele kaile, sinna kus jõgi muutub äkki laiaks ja metsikuks ja metroorongid sõidavad eemal kaugel üle silla, läbi pimeduse, nagu läbi vee, nagu oleks see maailm vee all, teisel pool, mitte siin, kuhu meie kuulume. Ma vaatan veepinda otsekui piiri, mille tagant peab algama päris maailm, millest ma ootan kerkivat sinu kätt, kasvõi ringe veepinnal, märguannet, et mul on luba tulla. Aga midagi ei juhtu, ainult tuulehoog säbrutab vett ja lööb suured puud pea kohal kahisema. Keegi oigab selles kahinas valust või mõnust, kellegi läbilõikav vile kostab sillalt, kus pole ometi hingelistki, kellegi iha leiab rahulduse, keegi langeb surnult rohule, mida äsja on niisutanud kellegi seeme; liha on ümberringi valmis, mu Angelo, aga vaimu pole kuskil.