Indrek Tenno luuleraamat «Pikk uni taevariigis» avab ukse peentunnetatud mõttemaailma, kus põimuvad jumalikkuse, kosmose, kõiksuse, taassünni ja armastuse teemad. Iga luuletus on kui täheke, mis valgustab lugejale eksistentsi kui sellise määramatust ja inimeseks olemise müsteeriumi. Tenno luule räägib universumi lõpmatusest, selles ellujäämisest ja inimese paigutumisest selles imetlusväärses kohas nimega ELU. Raamat ühendab filosoofilised teekonnad emotsionaalse intiimsusega. Tenno luule on kui üksiklase laul keset veeta kõrbe, mis olukorda ei muuda, aga lauljat õnnestab ja rahustab tema rännakul siiski. See on kui pisike kvintessents tundliku meelega inimolendi rohketest imestamistest

«Pikk uni Taevariigis» ei anna kõigest hoolimata alla, vaid hoopiski taotleb mõistmist ja enesekaemust. Ennekõike ta tõdeb ja näeb pealt. Oma aususes ei ole tal hirmu, sest kõik lihtsalt on nii, nagu ta parasjagu on. Alati. Aga et ta hoolib, siis tal on ikkagi valus. Lõputus kui olemasolu olemuse kättesaamatuse suurim tegur on tinginud, et süllekukkuvad salmid mõnikord on vajanud jäädvustamist. Tagasi kõiksusesse haihtunutena ei oleks ju võimalust neid mõnikord üle lugeda ja veenduda, et selginenud kontakt iseendaga, hoolimata maailmaruumi imelikkusest, on ka päriselt võimalik. See annab lootust ja võib mõne päeva isegi õnnelikuks muuta. Et mitte millelgi ei näi olevat tähtsust, on võimas kosmiline paradoks, mis suudab üheaegselt nii lummata kui ka hävitada.