Alustades kirjutamist, ei kujutanud ka autor ette, et tema tekstid hakkavad end ise edasi arendama ning nende loojat kannustama. Et liikudes sõprade vahel käest-kätte, saavad nad sõnumiteks, hakkavad toetama nõrku ja avama mõtteloidude silmi. Hakatuseks said kirja haiglamuljed, eneseleidmine, seejärel vastused küsimustele, mis saadavad inimest läbi elu, mille üle juurdlemiseks aga tavaliselt aega napib. Aivel oli ühtäkki aega piisavalt. Aive 36 eluaastast viimased viis on möödunud Mustamäe haigla neuroloogiaosakonna intensiivravi palatis. Lihasnõrkusest tingituna saab ta kõik eluks vajaliku tänu juhetele ja kaablitele -- õhu, söögi ja kontakti muumaailmaga. Kuid tänu kätetugedele ja arvutile on saanud kirjutamisest Aive töö, suhtlemisvahend ja füüsiline treening.
