On aasta 1947, Soome toibub aegamööda sõjast. Nii nagu kõigest muust, on puudus ka õpetajatest. Kuuekümnendates Elna Suorajärvi saab tööd väikeses koolis Nõukogude piiri lähedal. Maailmast ära lõigatud üksildases külas ei ole miski nii, nagu peaks: koolimaja aset täidab pehkinud barakk, õppevahendeid ei ole ja õpetajat ennast vaevab salakaval haigus, mis sunnib aeg-ajalt tunde andma voodist. Ent Elna asub tegutsema, sest õpetada ta oskab, isegi kui iga õpiku ja pliiatsijupi pärast tuleb kooli hoolekoguga piike murda.

Talv järvede ja metsade taga on raske ning tõrkuva keha mälusoppidest kerkib üles mõndagi, millele mõelda ei tahaks, ent ühtlasi leiab Elna neil üksildastel kuudel endast uut jõudu ja selgust, kuidas eluga edasi minna maailmas, kus meeste ja naiste jaoks kehtivad erinevad nõudmised ja võimalused ning kus riik ei lase tõrkuva tervisega õpetajat pensionile, aga ükski kool ei taha talle ka enam püsivat töökohta pakkuda.

Oma kuust kuusse läbi õppeaasta kulgevas romaanis kujutab Tommi Kinnunen õpetaja tööd ja õpetajaks olemist tavapärasest pisut erinevast vaatevinklist. Kinnunen kirjutab südamest, suure empaatia ja kaasaelamisega, sündmustes ja olustikus on tunda autori enda pikaajalist koolitöökogemust ning põhjalikku taustatööd.

Tommi Kinnunen (snd 1973) elab Turus ja töötab emakeele ja kirjanduse õpetajana. Kõik tema seni ilmunud raamatud on väga soojalt vastu võetud ning laialt tunnustatud. Tema romaane on tõlgitud rohkem kui 20 keelde. Eesti keeles on varem ilmunud „Nelja tee rist“, „Peraküla“ ja „Ei öelnud, et kahetseb“.