Triloogia «Peidus Island» 1. raamat

Lained kannavad Islandi randa noore venelanna surnukeha. Pärast asja põgusat uurimist tunnistatakse surm enesetapuks ja juhtum suletakse suurema kärata.

Veidi enam kui aasta hiljem sunnitakse Reykjavíki politseis uurijana töötav Hulda Hermannsdóttir vastu tahtmist 64-aastasena eelpensionile minema. Naine tunneb hirmu üksilduse ja sünge mineviku tekitatud mälestuste ees, mis ähvardavad teda kummitama tulla. Enne lahkumist antakse talle võimalus töötada kahe nädala jooksul omal valikul ühe lahendamata jäänud juhtumi kallal. Ta teab, millist juhtumit valida: nooruke venelanna, kelle lootus varjupaika leida luhtus tundmatu riigi pimedal ja külmal kaldal.

Peagi avastab Hulda, et sama ajal kadus teinegi noor naine ja kõik asjaga seotud inimesed jätavad mingi osa loost rääkimata. Isegi ta töökaaslased politseist paistavad olevat otsustanud uurimist igal võimalikul moel takistada. Kell aga aina tiksub.

Hulda leiab tapja ka juhul, kui see tähendab omaenese elu ohtuseadmist.