Sellesse raamatusse on koondatud enamik olemasolevast teabest Eesti ühe kõige tuntuma ehitusmälestise -- Pirita kloostri varemete kohta. Põhitähelepanu on pühendatud selle ülimalt keeruka arhitektuuriga kloostri ehitusele, rohkem kui saja viiekümne aastasele olemasolule ja nendele keerulistele ajaloosündmustele, mis viisid ainsa Eesti kaksikkloostri (nunnad ja mungad erinevates konventides) hävingule.
Raamatus keskendutakse 19. sajandi lõpul alanud ja möödunud sajandil erilise hoo saanud arhitektuuriajaloolisele uurimistööle ja Eesti ulatuses suurimatele arheoloogilistele väljakaevamistele aastatel 1975–1980.
Birgintiinliku järjepidevuse kujuka näitena antakse raamatus ülevaade ka 2001. aastal kloostri varemete põhjaküljele rajatud Pühima Lunastaja Püha Birgitta Ordu uuest kloostrist, külalistemajast ja konvendikeskusest.