Raamat jutustab admiral Johan Pitka katsest taastada okupatsioonide vahetumisel 1944. aasta sügisel analoogiliselt 1918.–1920. aastaga iseseisev Eesti Vabariik. Eestlaste katse Punaarmeele vastu hakata ebaõnnestus, sest poolte jõud olid ebavõrdsed. Eestlastel nappis nii relvastust ja laskemoona kui ka oskusi ning kompetentseid komandöre. Seetõttu vahetus Saksa okupatsioon uuesti Nõukogude okupatsiooniga. Johan Pitka ise jäi kadunuks. Admirali kaaslased ja üks osa tema üleskutsele vastanud noorukeid hukkusid lahingutes või hilisemates heitlustes julgeolekuorganitega, teine osa arreteeriti ja tegi läbi rasked laagriaastad. Paljude pitkapoiste, nagu ka admirali enda saatus on jäänud saladuseks. Vastupanu okupatsioonivõimudele näitas selgelt rahva enamuse soovi elada iseseisvas riigis. Vihjeks tulevikupüüdlustele oli ka tõsiasi, et vastupanu keskuse – Keila linnavalitsuse – majal lehvisid veel järgmisel päeval peale Punaarmee saabumist sinimustvalged lipud. Tuginedes uutele arhiiviallikatele ja kaasaegsete mälestustele püüab raamat võimalikult täpselt selgitada Pitka ja pitkapoiste eesmärke, tegevust ja saatust traagilisel 1944. ja järgnevatel aastatel.