Raamatu autor Jānis Lejiņš rõhutab oma romaanis üht põhilist mõtet: see, mis juhtus 12.–13. sajandil Läänemeremaades, ei olnud paljalt mõne suure rahva kuri soov mõnda teist väiksemat alla heita; asi oli juurdepääsus kaubateedele, pankurid ja kaupmehed, nii Saksamaal kui Novgorodis, soovisid üha oma rikkusi kasvatada ja selleks oma kodunt ikka kaugemale pääseda, misjuures tuli võita, kas hea või kurjaga, teele ette jäänud väikeste Läänemere-äärsete hõimude poolehoidu, veendes neid selleski, et toovad neile uue ja parema usu ja Jumala... Sündmustiku keskmes on lätlaste Tālava kuningriigi valitseja noorem poeg Tālivaldis, Henriku kroonikastki hästi tuntud Thalibaldus (eesti pruugis Talibald), tulevane suurvanem, kellega tulevikus tuleb temast vaid nädal hiljem sündinud Lembitulgi tegemist teha.
