Eesti 1941. Stalini halastamatu Punaarmee hävitab kõik oma teel.

Katarina ja tema pere on pääsenud üksnes seetõttu, et okupatsiooniväed vajavad nende kodutalu õunu ja villa. Kirglikult oma kodumaad armastav noor naine võitleb vanaema jäetud hinnalise pärandi eest – see on põlvest põlve edasi antav oskus kududa õhkõrnu pitssalle, mille peenekoelised mustrid kannavad endas esivanemate lugusid.

Samal ajal kui Katarina elu Eestis on täis rõhumist ja viletsust, tunneb Lydia Moskvas, kuidas elu mugavas kuldpuuris teda lämmatab. Kui ta taipab, et kõik pole kuld, mis hiilgab, otsustab ta põgeneda, hüljata oma privileegid ja naasta ema kodumaale – kaugele Eestisse.

Kaks noort naist kohtuvad. Üks neist võitleb selle nimel, et killuke minevikku jõuaks kohutava oleviku kiuste tulevikku. Teine teeb kõik selleks, et unustada oma perekonna sünge minevik ja alustada tundmatul kodumaal uut elu. Koos astuvad nad vastu nii Punaarmee kui ka silmapiiril ähvardava Hitleri natsirežiimi sõduritele ning võitlevad oma elu, vabaduse ja armastuse eest.

Austraalia kirjaniku Lauren Chateri debüütromaani «Pitsikuduja» tegevus toimub Teise maailmasõja aegses Eestis. Küsimusele, miks ta valis oma romaani tegevuspaigaks just Eesti, on kirjanik vastanud, et Eesti valis tema. «Mõned aastad tagasi tõstsin raamatukogus raamatuid riiulitele ja mulle sattus kätte teos Eesti pitssallidest. Asusin huviga lugema ja avastasin terve uue külje ajast, kui Nõukogude Liit Balti riigid okupeeris. Siberisse küüditamine ja Eestis toimunud massimõrvad pole kirjanduses palju tähelepanu pälvinud… Ja siis need imepeened, keeruliste mustritega sallid, mille kudumine oli üks kohalike naiste viise keelatud ja põlu alla sattunud kultuuri edasi kanda.»