Houellebecqi kolmanda romaani «Platvorm» (2001) peategelane, blaseerunud riigiametnik, kel pole inimkonna suhtes enam mingeid illusioone, avastab, et õnn võib siiski võimalik olla. Analüüsides turismi ja kapitalistlikku süsteemi laiemalt, pakub Houellebecq turuseaduste ja kõikehõlmava tarbimise käes kalestunud lääne inimesele oma kummalise, äraspidise «optimismiga» õnnestavat lohutust, olgu või ajutist kergendust – võib vist öelda, et selle võimalikkus (või hoopis võimatus?) ongi romaani peateema.
Avalikkuses tekitas ägedat vastukaja ennekõike raamatu «poliitiline ebakorrektsus» – peategelase äge islamivastasus, mida on paratamatult kiusatus üle kanda autorile endale, seksiturismi õigustamine ja Läänemaailma allakäigu ilustamata kirjeldamine.
Michel Houellebecq (snd 1956), keda kriitika kaldus tema loometee alguses pidama tühipaljaks skandalistiks, on paarikümne aasta jooksul avaldanud kuus romaani ja tõusnud tänapäeva Euroopa tuntumate ja hinnatumate kirjanike hulka. Ehkki «ametliku» tunnustuse saavutas kirjanik alles 2010. aastal, kui võitis romaaniga «Kaart ja territoorium» Prantsusmaa prestiižikaima kirjandusauhinna Goncourt\'i preemia, sai ta laiema lugejaskonna seas populaarseks juba oma esimeste proosateostega «Võitlusvälja laienemine» ja «Elementaarosakesed».
