Alex on kolmekümnendates pereisa, kes armastab oma naist, kuid ei oska seda kuidagi väljendada. Ta armastab ka oma poega Sami, aga ei mõista teda sugugi.
Sam on kaheksa-aastane imetore poiss. Tal on autism. Temale on maailm üks suur mõistatus, mille lahendamisega ta üksi toime ei tule.
Algul tunduvad haiguse kaasnähud ületamatult rasked, ent siis hakkavad Alex ja Sam koos «Minecrafti» mängima. Just see mäng teeb lukust lahti autistist poja ja tema isa suhte. Isa õpib uuesti mängima ning poeg suhtlema ja ennast väljendama. Poiss tunneb, et on vähemalt üks asi, mida ta oskab sama hästi kui teised. Videomäng on salliv keskkond, kus saab piiramatult ja vabalt õppida, jagada ja luua.
Raamat põhineb tõestisündinud lool ja räägib sellest, kuidas lõpetada muretsemine ja leida üles laps enda sees. Just nii jõuab arusaamisele, mis on elus tähtis. Kas «Minecrafti» kaudu teineteise ja iseenda taasavastamine aitab perel end tükk tüki haaval kokku koguda?
«Ennekõike näitab raamat, et autismi ei pea suhtuma kui diskreetsesse või tabuteemasse, vaid kui seisundisse, mis heidab valgust inimolemuse tähtsaimatele aspektidele.«
John Harris, The Guardian
«Tegu on humoorika, kaasahaarava süžee ja südamliku teosega. Vaevalt leidub lugejaid, kelle silmad sündmuste kulmineerudes kuivaks jäävad. Pea tegelane Alex on oma ekslikkuses väga veenev ja Keith Stuartil on õnnestunud äärmiselt hästi leida tasakaal tema ülima inimlikkuse ja huumori meele vahel, mida ta enesekaitseks kasutab. Iga lehekülg on tulvil tera valt tabavaid tähelepanekuid.»
Graeme Simsion, raamatute «Naiseotsing» ja «Abielu Rosiega» autor
««Plokipoiss» on südantsoojendav, naljakas ja väga eriline. Suurepärane raamat! Ma lausa neelasin seda.»
Sarah Turner, blogi «The Unmumsy Mum» autor
«Äärmiselt humoorikas, terav ja läbinägelik. Võimas!»
Jenny Colgan, kirjanik
2012. aastal diagnoositi ühel Keith Stuarti pojal autismispektri häire. Algul tundusid haiguse tagajärjed ületamatud, ent siis hakkas Keith koos mõlema pojaga videomänge mängima, eriti «Minecrafti». Keith oli eluaeg videomängudega tegelenud ja alates 1995. aastast neist ka kirjutanud, kõigepealt erialastele ajakirjadele, nagu Edge ja Official Playstation, ning siis Guardianile, kus ta on viimased kümme aastat toimetajana töötanud. Loominguline tegevus pere keskis ja tänu sellele õitsele löönud suhtlus andiski ainest «Plokipoisi» sünniks.
