Kaasaegne lugejaskond tundis William Shakespeare'i rohkem luuletajana kui näitekirjanikuna. Elegantne erootiline poeem «Venus ja Adonis» ilmus autori eluajal kümnes trükis, süngem ja raskepärasem «Lucretia teotamine» jõudis kuue väljaandeni. Kuid 18. sajandist alates on poeemid jäänud Shakespeare'i näidendite varju. Seevastu sonetid, mis olid Shakespeare'i kaasajal arvatavasti kõige vähem tuntud, on viimasel sajandil nihkunud tema koguloomingu keskmesse.
Sonette saab lugeda ükshaaval, lõpetatud ja terviklike meistriteostena. Aga nad moodustavad ka süžeelise terviku. See pole küll sidus tervik -- sähvatavate kaadrite vahelised sündmused tuleb lugejal ise juurde kujutada.
Harald Rajametsa Shakespeare tõestab, kui niisugust tõestust peaks üldse vajatama, et tõlkeluule saab oma parimal kujul olla nii luule kui ka tõlge.
Märt Väljataga