Autoril on koduküla elutingimused alati südamel olnud. Sedapuhku on see korteriküsimus, mis nii või teisiti on valus üleliiduliselt.
Individuaalelamuist autor muidugi ei unista: tulevikuküla näeb ta arhitekti projekteeritud tervikuna linnatüüpi elamute ja haljasaladega. Ka selle uue küla elanikku näeb ta teistsugusena - hoopis avarama silmaringi ja vahetuma elutunnetusega, vabana igandikammitsaist, küll aga moraalselt puhtamana. Nende unistuste teokstegemise usaldab ta nooremale põlvkonnale - poegadele, isade pihta on suunatud kaasaja kriitika teravik. Kahe põlvkonna omavaheline võitlus ongi romaani süžee aluseks, portreed aga on nauditavalt elulised - inimese nägemiseks on Babajevskil silma ja tüübi loomiseks meelt.