Ta tuli üle mäe liueldes piki seljandikku alla orgu, maandus seal puude latvades liikudes edasi maheda kohinana. Mere ääres sai temast voogav laine, teisel kaldal omakorda kuldne päikeselaik. Mõnda aega varahommikuse uduna heinamaa kohal hõljunud jätkas ta oma teekonda rongide raudsetel radadel kõlades isegi veidi metalselt justkui kirikukell.Inimeste linna jõudes vaatas ta möödujate silmi, püüdis nende südameid, katsus kõigi lähedalolijate hingi. Kõigil oli kiire ja keegi ei märganud teda.Siis tõusis ta linnuna kõrgele, et kurtidele hüüda, õitses lillena pimedatele ja lõhnas selsamal moel tundetutele. Ta käis laste kilgetest üleääre täidetud liivakasti märga liiva katsumas. Inimeste uksed olid lukus, akendel ees paksud läbitungimatud kardinad.Juba veidi õnnetumalt istus ta lumehunnikus, väreles külma uduna jäätunud järve kohal, ehtis end lagedal kasvanud männi haraliste okste pakasehärmaga sosistades, et pole väga vigagi. Tuli tuisuga taas linna- keerutas sest üle ja ümber. Teda ei nähtud.

Kurb oli olla.Üksi oli olla.Tühi oli olla….

Tule minuga väike luuletus ütles kirjanik. Tule minuga- ma panen su raamatu vahele. Tule minuga- näitan sind teistele. Näitan sind neile kes ei näinud, loen neile kes ei kuulnud, nutan ja naeran neile kes ei tundnud.Tule minuga. Ära karda- poe aga minu mantlihõlma- üsna mu südame ligi. Tule- läheme tuppa.Kust nad tulevad? Need minu luuletused. Korjangi neid mäe tippudelt, nopin metsa rüpest, võtan auto peale ammu unustatud tühjadest bussijaamadest justnagu hääletajaid. Neid on palavates päikesekiirtes, tuulekülmas talvepakases. Neid on soojades naeratustes, nii nagu ka kulmukortsutustes. Otsin pikaks kasvanud kasteheinamaast, pehme pilve märjavõitu embusest. Ühe leidsin ka kogemata järve põhja kolinud laeva skeletist.Kõige rohkem on aga neid inimestes. Südameveres ja hingehärmas, pisarais ja naerupursetes, haigutustes, vaimustuses, kires ja käegalöömises, meeleheites.

Kogusin luuletusi ja panin nad oma kirjutuslaua sahtlisse. Aga luuletustel on seal kitsas ja tolmune- nad tahavad laia maailma näha. Nad tahavad teisi inimesi, tahavad käia ise oma loendamatuid alguse ja lõputa radasid. Tahavad raamatusse.Aus kaup- lubasin neile raamatu ja nõnda nüüd ka talitan. Jäägu nad lugeja lugeda, meeldida või mitte meeldida, armastada või põlata. Neile loeb kui maailm neid loeb.Siin on 159 luuletust 258 leheküljel või umbes nii- kes neid täpselt lugeda jõuab. Minu luuletused igaüks ise nägu- mõni karvasem ja kandilisema peaga kui teine, aga minule ühtviisi omad ja armsad. Justnagu enese lapsed.Ma ei pea ühte teisest paremaks. Eks elugi ole selline, et oleme ühel päeval ülevoolavalt õnnelikud ja teisel ääretult kurvad, hommikul õnnetaevas ja õhtul meeleheitepõrgus. Oleme mõnikord südamest oi kui ilusad ja andestavad ja siis kalgid kui külmunud mullakamakad.