Anneli Tõevere (s 1970) teine luulekogu «Poolkuuöö» koosneb neljast tsüklist. Doris Kareva sõnul mõjuvad Anneli luuletused hästi tempereeritud tervikuna.

Anneli metafooriderikas luule on helge ja aktiivse eluhoiakuga. Seda just selle piirini, et luule veenvus ei kannata. Looduse suurde perekonda kuulumine on temale enesestmõistetav, otsekui midagi algset ja antut, mis ei sega luuletajat ometi olemast samast algest pidevalt inspireeritud.

Asta Põldmäe on kogu kohta öelnud: «Eriomased jooned, mida autoris tean, on kindlustunud ja leidnud meeldejäävama ja kujundlikuma väljenduse, sealjuures on suurenenud loomulikkus, kohati otsekui tantsides läbitakse oma emakeelt.»

Anneli luulet ja lühiproosat on ilmunud Loomingus 2005. aastast alates. Ta on avaldanud esseistikat ka ajakirjanduses. Luuleraamat «Mesiniku tütar» (2015) ja novellikogu «Heade aegade lõpp» (2016) pälvisid sooja vastuvõtu nii kriitikutelt kui lugejatelt.