Popi oli õhinas.

Ta kavatses esimest korda minna metsa, kuhu teised lapsed olid ehitanud onni. Popi oli selga pannud Välgumehe riided. Välgumees oli kõige kiirem ja julgem.

Aga mis juhtus?

Uued kaaslased ei võtnudki teda kampa, vaid lõid ukse tema nina ees kinni. Õnneks on olemas Vana, kellel on soe süli. Vana rahustavad sõnad lohutavad kurba loomakest. Koos Vanaga mõtleb Popi, mida teha, et teda mängu võetaks, ja milline on hea kaaslane. Lõpuks leiab ka Popi omale sõbra, Lumi.

«Popi» on lugu rühmas ettetulevast kiusamisest, eneseusalduse kasvatamisest, tunnetest ja sõprusest.