2003. aasta jaanuaris saabub kirjanik Anne Beresti vanemate postkasti anonüümne kaart, millel on kirjas vaid neli nime. Need kuulusid
tema ema Lélia juutidest vanavanematele, tädile ja onule, holokausti ohvritele, kes kõik hukati 1942. aastal Auschwitzis. Kuusteist aastat hiljem otsustab Anne välja selgitada, kes selle kaardi saatis ja miks. Mis paneb teda tegutsema? Ta ise ütleb selle kohta nii: «Ma olin jõudnud sellisesse ikka, kus mingi jõud sunnib inimest tagasi vaatama, sest mineviku silmapiir on nüüd avaram ja salapärasem kui see, mis ootab ees.»
Abiks keeleteadlasest ema,
sõbrad, eradetektiiv, grafoloog ja paljud teised, õnnestub tal välja selgitada Rabinovitchite viie põlvkonna lugu, mida autor oskab esitada kui tõelist põnevusromaani, kus lahendus saabub alles viimastel lehekülgedel ja on mõistagi täiesti ootamatu.
Anne Berest ise ütleb oma raamatu kohta, et see on ühtaegu uurimus,
tema perekonna saaga ja mõtiskelu selle üle, mida tähendab ilmalikus elus sõna «juut».
Anne Berest (1979) on prantsuse kirjanik ja näitleja.
Tema romaanide ainestik ja tegelased on sageli võetud otse elust. Nii rajaneb «Sagan 1954» (2014) kirjanik Françoise Sagani elul ja noorema õe Claire’iga kahasse kirjutatud romaani «Gabriële» (2017) peategelaseks on nende isapoolne vanavanaema Gabriële Buffet-Picabia, dadaistliku maalikunstniku Francis Picabia abikaasa. Autobiograafilises romaanis «Postkaart» (2021) jutustab kirjanik aga oma emapoolse suguvõsa loo alates aastast 1917.
Goncourt’i preemia finalist 2021 Prix Renaudot des Lycéens 2021 ELLE lugejate aasta raamat 2022 Choix Goncourt Prize US 2022 Ajakirjade Time, The New Yorker, NPR, Library Journal, Globe & Mail, Forward Magazine, Lilith, Toronto Star aasta raamat 2023
Erakordne… jõuline… särav. Publishers Weekly
Põnevusromaani närvikõdi ühendatud reekviemi emotsionaalse jõuga… Liigutav, erakordne raamat. Le Point
Oluline panus mitte ainult meie arusaamisesse holokaustist, vaid liigutav mõtisklus kaotusest, mälust ja minevikust, võrdselt südantsoojendav ja südantlõhestav. Library Journal
Vapustav… «Postkaart» paneb meid mõtlema, kas mäletamise vastand on ikka unustamine või on see hoopis ükskõiksus. The New Yorker
Meisterlikult jutustatud perekonnalugu, mis ühendab viit põlvkonda naisi. Tõestisündinud lugu, mis on loetav nagu romaan, ja ajalooline narratiiv, mille õppetunnid on olulised veel ka tänapäeval. Lilith Magazine
Soovitan soojalt «Postkaarti» – isegi kui teil on tekkinud tahtmine mitte kunagi enam holokausti käsitlevaid romaane lugeda – kasvõi ainult selleks, et teada saada, mis tunne on olla ellujäänute laps ja lapselaps. Samuti heidab romaan valgust Prantsusmaale, selle minevikule ja suhtumisele juutidesse tänapäeval. The Reporter
«Postkaart» on üks ilusamaid romaane, mida ma eales lugenud olen, ja kindlasti ka ilusaim, mida viimastel aastatel lugenud olen. See rabas mind pehmelt öeldes jalust. Ma ei unusta kunagi Ephraïmi, Emmat, Noémied ja Jacques’i… nad on nüüd osa minu, meie perekonnast. [i:130592], romaani „Lilledele värsket vett“ autor
