Pragmapoeetika kui teos ja uurimisala rakendab poeetikateooria loomisel keeletegevusőpetust, viimast omakorda poeetikaanalüüsi andmetega rikastades. Ilukirjandus pőhineb kujundlikul keelekasutusel, mistőttu selle mistahes käsitlus peaks arvestama keelepragmaatikat vői laiemalt üldist semantikat, mis liidab tähendus- ja keeletegevusőpetuse.
Pragmapoeetika seob kirjandusteadusliku poeetika ja retoorika őpetuse üldise keeleuurimise ehk semiootikaga: süntaksi, semantika ja pragmaatika uurimisega -- rőhuasetusega küll viimasel, kuid mitte ainult.
Pragmapoeetika lähtub analüütilisest keelefilosoofiast -- Gottlob Frege loodud tähenduse ja osutuse eristamise meetodist. Kuigi loogikapärane lähenemine, olles Pragmapoeetika valik, ei ole uurimisalale vältimatu, pakub see kindlaid metoodilise ranguse ja läbipaistvuse eeldusi, ulatudes Immanuel Kanti teaduslikkuse nőude -- rajaneda matemaatikal -- vőimaliku täitmiseni. On tervitatav, kui kirjandusteadus suudab esseistliku kirjanduslikkuse kőrval olla rohkem ka teadus.
Pragmapoeetika jaguneb nelja osasse, milles ühelt poolt tutvustatakse, teisalt arendatakse (Eestis endiselt vaevu tuntud) deiksise ehk indeksilisuse, kőneaktide, implikatuuride ja fiktsionaalsuse teooriat. Raamat lőpeb poeetiliste kőnetegude ja kahe konteksti teooriaga.
Pragmapoeetika ei erista filosoofiat filoloogiast (ja vastupidi).