Romaani peategelane, inimpõlgurist dokumendivõltsija Simone Simonini, kelles tõelist kirge äratab vaid lookas toidulaud, pakub oma teeneid eri riikide valitsusametnikele, salateenistustele ja politseile, liigub topeltagentide, äraandlike ohvitseride ja patuelu elavate vaimulike seltskonnas, käib läbi garibaldiinide, jesuiitide, satanistide, vabamüürlastega. Romaani tegevus hargneb 19. sajandil, Itaalia ühendamisest Dreyfusi afäärini, taustaks Siioni tarkade protokollide tekkelugu.
Kus iganes Simonini ka ei viibiks – Torinos, Palermos, Pariisis –, ikka kujundab ta vihkajalik meelelaad käratult ajalugu, jättes endast maha hukatust ja valu. Kui peategelane välja arvata, on romaani tegelaskujud eranditult elust võetud. Ent võib ka juhtuda, et kõige tõetruumaks osutub nimelt loo ainus väljamõeldud tegelane, sarnanedes mõne teisega, kes on endistviisi meie keskel.
Umberto Eco (1932–2016) on maailmakuulus Itaalia semiootik, kirjanik ja keskaja uurija. Oma akadeemilise uurimistöö kõrval jõudis Bologna professor ja Tartu ülikooli audoktor kirjutada kokku seitse romaani, suure menu pälvinud «Roosi nimest» (1980) kuni viimaseks jäänud «Olematu numbrini» (2015). Eesti keelde on neist seni tõlgitud viis.
