Selles raamatus jõuab Nahksuka elukäik lõpule. Aastad on talle oma mõju avaldanud: ta on loobunud küttimisest ja sõjapidamisest ning hakanud avaras Läänes trapperiks. Kirve paukumine on teda armastatud metsadest välja ajanud ja mingi lootusetu allaheitlikus teda sundinud lagedatel, Kaljumägedeni ulatuvatel tasandikel pelgupaika otsima.
Siin mööduvad ta elu vähesed lõpuaastad ja ta sureb, nagu ta elaski, kõnnumaade filosoofina, kes alati jäi tõele ustavaks.