See raamat räägib inimesest, kes on jätnud jälje meie maa ja kiriku ajalukku,läti rahvusest preestrist Mikelis Krumpansist (1916–1987) ehk isa Miikaelist, kes pühendas Eestile 35 aastat oma elust.

Tänu tema ennastsalgavusele jäi katoliku kirik Eestis püsima läbi kogu nõukogude okupatsiooniga kaasnenud raskete tagakiusamiste aja. Oma tavatu käitumisega õnnestus tal ära hoida Tallinna ja Tartu katoliku pühakodade sulgemine. Isa Miikael suutis oma vaiksel moel kogudusele eeskujuks olla ja ka südamesse minna: kõik siinkirjutajad meenutavad teda tänulikkusega.

Samal ajal annab see raamat omamoodi läbilõike ajastust ja inimestest, nende ideaalidest ja ettekujutustest, nende võimest ja viisist mäletada, sündinut tagantjärele hinnata. Ka ajaloo kirjutajad saavad kord ise ajalooks.