Üheks kirjaniku tippteoseks peetavas raamatus «Preili Südamevalu» (1933) on peategelaseks meesajakirjanik preili Südamevalu, kes on oma nime saanud selle järgi, et tema tööks on lugejate kirjadele vastamine. Nendes kirjades, mille saatjad elavad nagu õudusunenäos, leidub nii lihtsameelsust kui ka kõige pentsikumaid hädaolukordi.
Ajakirjanikule, kes otsib väljapääsu kannatustest, saab hukatuslikuks kaastunne talle kirjutavate inimeste vastu. Ta peaks olema «oma ajastu preester», ometi osutub Kristuse kaastunde matkimine niisama totraks kui tema poole pöörduvate hädaliste kirjad.