Laps oli olnud naisel väga südamel, vastutuspiinas, otsekui tulnuks tal teda sünnitanult vastust anda kogu tema eksistentsi eest. Isegi kui poisil oli nina nohune, oli see mõjunud eemaletõukavalt ja torkinud astlana tema sisemust, otsekui pidanuks ta endale ütlema: vaata nüüd seda olendit, kelle sa ilmale tõid!
Nüüd leidis aset muutus. Ta polnudenam lapsest eluliselt huvitatud, ta eemaldas temalt oma äreva pinge ja oma tahte ning poiss kosus sellest aina jõudsamalt.
Sisimas mõtles naine päikesest tolle hiilguses ning oma ühtest temaga. Ta elu oli nüüd täielik rituaal. Enne koidikut lebas ta alati ärkvel, oodates valvsalt halli värvumist kahvatukuldseks, et teada, kas mere serval asub pilv. Ta tundis rõõmu, kui päike tõusis, üleni sulanult oma alastuses, ja pildus mahedasse taevasse sinakasvalget tuld.