«Mina tahan täna ise Beckham olla!» nõudis Olavi.
Kaks kümneaastast jõnglast lippasid heinamaale, et alustada igapäevast pallitoksimist. Olavi oli nädal aega varem saanud sünnipäevaks uhke puna-sini-valgekirju jalgpalli. Onu Sanderi valvsa pilgu all niitsid poisid kasutuna seisvast karjamaast tubli lahmaka endale mänguplatsiks, ka jalgpallivärava kokkuklopsimine käis nende käes kähku.
Ühest väravast piisas, sest pisikeses Sokikülas elas lisaks Olavile ja Veikole veel ainult kaks last, aga Piret kui plikatirts ei tulnud arvesse, pisut vanem Jaan seevastu istus esimesel võimalusel ratta selga ja põrutas Suurevarba poole. Suurevarba, nagu nimigi seda aimata laseb, oli tunduvalt suurem koht ja sealt leidis Jaan omavanuste seltskonda. Kaks aastat nooremate «titadega» ta suurt mängida ei viitsinud. Onu Sander, kes oli juba pensionär, ja vaba aega oli tal palju, seltsis küll poistega meeleldi, aga vutitagumise jaoks arvas oma jalad liiga vanad olevat.