On 2005. aasta suvi. sõidan mööda Eestit, imetlen puhast loodust ja tulen mõttele, et sügisel võiks teha saates äraarvamismängu kodumaistest ravimtaimedest, mis kõikjal õitsevad, kuid mida paljud kahjuks ei tunne ega hinda. Ehk praegused vanaemad-vanaisad veel mäletavad, sest taimed-heategijad, nemad ju esivanemate apteek.
Ehk jagaksid inimesed oma teadmisi ja saaksid ise neid teistelt lisaks...
Pärast esimest saadet on postkast pilgeni kirju täis! Milline rõõm!
Millised mälestused, oskused, milline rahvapärimus!
Ja nii läbi kahe hooaja, kokku 18 taime puhul!
Minu südame suurim tänu kirjade autoritele.
Seda rõõmu jagan ka saate kaudu, kuid sellest jääb väheks!
Esivanematelt pärit oskusi, haaravaid lugusid, mälupilte helladest hetkedest lapsepõlvest, armastusest, isamaast...
Seda kõike ei saa ju arhiivi või keldrisse kopitama jätta!
Sünnib mõte teha valik ja jagada..
Hille Tarto, «Prillitoosi» toimetaja