Maaviljelus – see on meie igapäevane leib ja inimkonna kultuuri läte. Elmar Haller Taimed ja millimallikad, putukad ja loomad ning inimesed onelusolendid. Taimed seisavad paigas, teised võivad liikuda, oma asukohta muuta. Üksnes inimene teeb mõtestatud tööd, et söönuks saada – nii taimedest, seentest, loomadest, kui kaladest, ka putukatest.
Niiviisi, huvitaval kombel, inimene kasvatab teist liiki selleks, et seda ise süüa ja sel kombel toituda. Selleks, kuidas järjest paremini ja rohkem toitu saada, on ta alatasa välja mõelnud teooriaid ja leiutanud masinaid ning üha uusi tehnoloogiaid. Maaviljelus on inimkonna üks olulisim ja vanim tegevusala.
Eesti maaviljelusteadlane professor
Elmar Haller (1907-1985) saavutas teaduse vallas rahvusvahelise tunnustuse eelkõige taimede idanemiskeskkonna teooria loojana, mis on julgelt võrreldav Justus von Liebigi teooriaga taimede mineraalsest toitumisest, rahvasuus tuntud «tünnilaua seadus». Halleri teooria on oluline maaviljelusteaduse saavutus Eesti ja maailma ulatuses 20. sajandi teisel poolel, olles Liebigi teooria üks jõulisim ja eriti süvitsi edasiarendus.
Kõige juures, mida 20. sajandil paljud rahvad, kaasa arvatud eesti rahvas, üle elama pidid, suutis Elmar Haller jääda teadlase teel ja isiklikus elus alati eestimeelseks, olla aus ja õiglane teadlane – väärikas eesti mees, lugupeetud õppejõud.
Aimur Joandi
agronoom 
