Mis teeb inimesest kõike-jõuda-tahtva rabeleja? Kuidas sellise inimese elutee on alanud? Kati Murutar kaevus oma suure talu ja pere pidamise kõrvalt mälu sügavaimatesse soppidesse. Sealt ilmus hoolikalt ära unustatud lugusid, mis jahmatasid ka kirjanikku ennast. Nii näiteks tavatses ta ema, kaunis üksiemast tohtriproua viia patsientidelt meeleheaks saadud assortiikarbid müüki ühte turuputkasse, kuni ühest karbist välja ilmnud tänukaart koos kahekümne viie rublaga tõi paksu pahanduse.

Õhtuti unistas ema «siit pääsemisest» ja hoidis sidet välismaale-mehele-agentuuridega. See oli ajastu, millesse 1967. aastal sündinud Kati paratamatult sattus. Ka selles nõuka- ja stagnafarsis said tüdrukud orgasme ja maalisid, õppisid suitsetama ja tantsisid, hoidsid emadele pöialt, et emadel ometi kord järgmise meheprooviga õnne oleks, ja läksid lõpuks, vähem või rohkem õnnestunult, lühemaks või pikemaks ajaks mehele. Oli koolikiusamine ja kompleksid, laste intriigid ja sõprused.

Kõige selle all oli aga teadmine, et oled ema «projektilaps»: sinu ilmaletuleku eesmärk oli päitseisse saada mees, keda sina alati igatsema ja häbenema jäid, sinu isa. Võibolla isapingete maandamiseks saigi alustatud see peadpööritav tublilapse karussell balletikool-kunstiring-laulukoor-näitestuudio, või olid need lihtsalt «töödiku geenid»?