Võib öelda, et kurbus on tagurpidi jutustatud armastuslugu. Või siis, et armastus ja selle kaotus on sama mõõtu. Kas ei mõelnud sellist võrrandit välja üks romantiline füüsik? Või peaks selle sõnastama nõnda: kujutlege lumekuuli ning selles kuulikeses tillukest lumme mattunud maja. Kujutlege, et tillukeses majas voodiserval istub naine ja raputab lumekuuli ja selles lumekuulis on tilluke lumme mattunud maja, kus on naine, ja too naine seisab köögis ja raputab veel ühte lumekuuli ja selles lumekuulis...

Heidi pole veel üle saanud oma kahe aasta eest surnud abikaasa Henry surmast. Ta ei suuda naasta pagaritöökotta, mida mees pidas ning ka nende poeg Abbott on leinast murtud. Heidi ema usub, et ta teab, mis neid aidata saaks ning saadab perekonna Provence'i. Seal on maja, mis on juba mitu põlvkonda nende suguvõsale kuulunud ning kus perekonnalegendide järgi juhtuvad imed...