Üheks naaberdistsipliiniks õigusele on teaduslik psühholoogia, ehkki kummatigi kiputakse seda sageli unustama või seda seost alahindama. Rahulikult järele mõeldes aga selgub asjalik tõsiasi, et psühholoogia on juristile – nii teadlasele kui ka praktikule – keskse tähtsusega naaber akadeemilisel ja rakenduslikul põllul ning kohati ajavad nad üsna ühte ja sama vagu.

Psühholoogia olulisust õigusaladele on lihtne põhjendada: jurist töötab inimestega ja inimeste heaks ning raske oleks õigustada vajakajäämisi või ebapädevust juristi töös selle tõdemusega, et ei tunta oma subjekti ja objekti käitumise mehhanisme, mõjutegureid, avaldumisvorme, individuaalseid eripärasid ja inimpsüühika võimaluste piire.