20. sajandini uurisid teadlased narkootilisi aineid enda peal katsetades. Droogikogemuste värvikad kirjeldused viisid uute taipamisteni meeleteadustes, farmakoloogias, meditsiinis ja filosoofias. Ajakirjad ja proosateosed innustasid huvitunud avalikkust nendega ise katsetama: nii rändteatris, eksootilistel reisidel, kirjandussalongides kui ka okultsetes rituaalides.
Ent 20. sajandil hakati selliseid aineid üha sagedamini tajuma ühiskondliku probleemina ja ammune enese peal katsetamise komme hakkas hääbuma.
See raamat, mis muu hulgas kirjeldab [i:1470]i kokaiinieksperimente ja [i:17142]i naerugaasiepifaaniat, hašiši tulekut läände ja narkootikumide kajastamist ilukirjanduses, toob esile kadumaläinud intellektuaalse traditsiooni, mis mõjutas psühholoogia sündi, alateadvuse avastamist ja modernismi esilekerkimist. Meelekosmost uurinud «psühhonaudid», selgitades psühhoaktiivsete ainete mõju inimteadvusele, edendasid oma eksperimentidega märkimisväärselt õhtumaade teadust, filosoofiat ja kultuuri.
«Psühhonaudid» viib lugeja kaasahaaravale ja väga intiimsele teekonnale, toetudes läbivalt viimaste sajandite professionaalsete või isehakanud vaimu-uurijate isiklikele lugudele, meenutustele ja märkmetele. Need kätkevad imepärast variatiivsust alates hulljulgusest ja imelistest taipamistest kuni humoorikate lolluste ja traagikani (muidugi, mida muud sellisest teemast oodata võikski!). Paralleelselt joonistub välja nii teaduslike uurimismeetodite progress kui ka ühiskondlike ja isiklike narratiivide nagu norm vs. tabu, subjektiivne vs. objektiivne pidev edasi-tagasi pendeldamine. Nende lugude mõistmine ja arendamine on ilma igasuguse kahtluseta meie ajaloo praegusel perioodil äärmiselt tähtis. Ilmselt tähtsam kui kunagi varem. Viljar Veede, psühhiaater
