Käesolev tõlkeraamat on teine katse lapse arengu psühhoanalüütilisi käsitlusi Eestis ulatuslikumalt tutvustada. Esimese tegi 1930. aastate algul Aleksander Elango, kes oli psühhoanalüüsiga tutvunud Viinis Freudi loengutel ja Adleri seminaridel. Elango pakutud läbimõeldud ja tasakaalukas tutvustus äratas tollal niihästi õpetajate ja arstide kui ka teiste haritlaste huvi. Psühhoanalüütilised kasvatus- ja vahel üksikud ravivõttedki leidsid kasutust. Psühhoanalüüs iseseisva raviliigina siiski ei levinud, selleks polnud tollane Eesti ühiskond piisavalt jõukas.
Järgnenud poolesaja aasta jooksul oli psühhoanalüüsi kui ühe inimese- ja kultuurikäsitluse ning psühholoogilise teooria laiem tutvustamine meil raske, rakendustest rääkimata. Psühhoanalüütilise arengupsühholoogia uuemad suunad jäid teadmata. Tutvuda sai üksnes nende kriitikaga, mis aga tollastes oludes ei äratanud usaldust.
Mitte ükski teine 20. sajandi psühholoogia vool ega koolkond pole eurooplase ega ameeriklase igapäevast inimesepilti nii oluliselt mõjutanud kui psühhoanalüüs. Mitteteadvuse kategooria oli filosoofias käibel juba ammu enne psühhoanalüüsi sündi, aga alles tänu psühhoanalüüsile sai inimene öelda mõne oma teo kohta: «Tegin seda «mitteteadlikult».» Ja näiteks üldevinud kujutelm sellest, et varajane lapseiga on isiksuse kujunemise seisukohalt eriti tähtis, on pärit Freudilt.
Lapse arengu praeguseks juba õige mitmekesised psühhoanalüütilised käsitlused, mida käesolev raamat ülevaatlikult ja samas piisavalt üksikasjalikult tutvustab, on tundmist väärt.
Peeter Tulviste,
Tartu Ülikooli arengupsühholoogia professor,
Eesti TA akadeemik