«Saatana terava sabaotsa nimel, mis mürgel see on?» Northcliffe'i krahv Wolfgang Hardwicke lajatas kaardipeotäie lauale. «Ma ei suuda keskenduda. Vabandage mind hetkeks, härrased, jätan vahele vaid ringi või paar.» Järsult püsti tõustes paiskas ta oma mugava kiiktooli ümber ja astus üle tuhmilt valgustatud toa teda pahandanud lärmi suunas. Kaardimänguruumi õhukest ust lahti lükates oleks ta selle peaaegu hingedelt paisanud.
Eestoas märkas ta pikakasvulist, korratu välimusega noormeest, kes kõikus tigedalt kulmukortsutava turske hiiglase vastas. Need kaks sitke välimusega meest, üks vibalik ja sooniline, teine lühike ja jässakas, liikusid räpases ruumis ümber laua. Instinktiivselt kompas Wolfgang pistoda vesti taskus.
«Neetud petis!» Noormees tõi kuuldavale ebamäärase häälitsuse, kaotades peaaegu täielikult tasakaalu, lajatades endast suuremale mehele hoope.
Wolfgang katkestas noormehe tegevuse ühe liigutusega, väänates ta istuma lähimasse tühja tooli, mis aga põrandale paiskus, tõmmates nad mõlemad endaga kaasa.
«Lase mind tema juurde.» Moormees, kel oli puudu vähemalt kümme Wolfgangi kolmekümne kahest eluaastast, rabeles, et tõusta, kuid teda takistas Wolfgangi raske keha, mis oli end kindlalt tema rinnale surunud.
«Sind on üle kavaldatud.» Wolfgang tõusis püsti, lükates pikad mustad juuksed, mis olid tavapärasest patsist lahti pääsenud, silmilt. Noormehelt pilku ära pöörates silmitses ta teisi robustse välimusega mehi suitsu täis toas. «Mis siin juhtus?»
«Ta pettis mind.» Noormees püüdis põrandalt endiselt püsti saada. Wolfgang sirutas käe ja tõmbas ta üles.
«Ma võitsin selle kaardimängu, härra.» Hiiglane, kelle kogukusest piisas, et kõrguda üle Wolfgangi, asetas oma lihavad käsivarred trotslikult rinnale vaheliti. «Fleetwood siin on aga nii täis, et ei tunneks omaenda isegi ära, rääkimata ässast või kuningast.»
«Aga petmine?» Wolfgangi ükskõikselt esitatud küsimus põrkus kolme pahuralt jõllitava silmapaariga.